Öös sünnib nii mõndagi.
Ühelt poolt on öös vajalik vaikus, et saaks esile tulla sügaval pesitsev, mida päevases müras ei näe ega kuule. Teisalt on öö aeg, mil ei saa varjuda maskide taha, sest tõesti oled alasti iseenda ees, sest mõistuse jõuga ei suuda enam midagi alla suruda.
See on aeg, mil tunded tulevad, küsimata selleks luba. Tahaks lihtsalt puhata ja magada, aga mingid protsessid võtavad just siis üles täistuurid ning mul on kohati hirm öö ees, sest ma ei tea, kas saangi sõba silmale.
Ma mõistan väga paljut ning olen ka kogenud väga palju. Ma näen oma mustreid ning tunnen ära selle vana, mis ikka veel üritab mind maha tõmmata, rääkides mulle muinasjuttu ükisldusest ja üksinda olemisest. Ometigi ei olegi see nii muinasjutt kui lähtuda kollektiivsest mõtlemisest ja tunnete tundmisest. Ajal, mil meil on järjest paremad võimalused ringi liikuda ja omavahel suhelda, oleme kadunud kiiruse maailma, mil meil ei ole aega üksteist kuulata, päriselt kuulata, olles kohalolus, kaasa mõtlemas ja tundmas. Tihtilugu puudub meil julgus paluda abi ja näidata enda nõrkust.
Ei taha minagi naljalt kedagi paluda, ikka püüan ise hakkama saada. Ei ole mugav öelda, et palun kuula mind või palun aita mind. Evolutsiooniteooriast pärit loosung: „Ellu jäävad vaid tugevamad“, ilmselgelt kammitseb meid enam kui oskame arvata, justkui tugevus seisneb alati üksinda hakkama saamises ja mitte abi palumises. Samas kui mõtlema hakata, siis tegelikult paluvad abi vaid tugevad inimesed, kes võtavad kokku julguse seda teha, neelates alla oma ego. Et kes siis on see tugev, kas see, kes sulgub enesesse, kibestub ja loobub abi otsimast või see, kes vaatamata kõigele ei jäta ennast üksinda ning rajab enesele tee valguse poole ning lõpuks õpib nägema üksinduse lõksu ning ka selle illusoorsust.
Miks ütlen illusoorsus? Sest tegelikult ei ole me mitte keegi üksi, lihtsalt mingid vanad mittetoetavad uskumused püüavad meid selles veenda ning egregorid ei taha meid neist lahti lasta. Keegi ei taha surra, ka egregor mitte, kes näib toituvat inimeste üksilduse tundest. Ühel suurel ja meeleolukal kooliüritusel viibides vaatlesin vaheajal inimeste tegevusi, millest sündis järgnev luuletus.
Melust ümbritsetuna,
ometi nii üksinda.
Kuhugi kadunud
oleme kõik –
kes üksinduse nukrasse lõksu,
kes tegevuste rohkusesse,
kes lihtsalt telefonis skrollib,
kes abitult ahmitseb õhku.
Me justkui ühises suures ruumis,
istudes õlg-õla kõrval tihedalt reas.
Me tähelepanu aga laiali
ning me üksteist ei tea.
Kas ennastki
päriselt teame ja tunneme,
kas teame, mida päriselt
südamest tahame?
Kas on meis rahu ja kindel siht
või hoopis kaos meis valitseb?
Ja nii me istumegi üksinda
melust ümbritsetuna,
kui võõrad, keda ei tea ega tunne,
sukeldudes millesse iganes, et
vaid alla suruda
endis see
tunne.
Mõtisklus ööst liikus sujuvalt üksinduse teemasse, mis minus endaski sagedasti pead tõstab, kuid lahustub kiirelt kui vaatan sellele otsa. On nii lihtne ära kaduda haleduse radadele, kui ei vaata sellele sügavalt otsa, nähes seoseid ja mõttemustreid, mis kõik on selle teemaga seotud.
Sageli olen näinud, kuidas see valu ja igatsus, mis käivad käsikäes üksinduse tundega, paneb inimesed kergesti ohvri rolli ning sealt edasi tuleb nõudmine, ootus, lootus ja tingimus teiste suhtes. Et justkui keegi teine peaks seda valu leevendama ja meile seltkonda pakkuma, meid ära kuulama, meiega ühendust võtma. Jõuan tagasi selle juurde, et kas me oleme piisavalt tugevad, et astuda ise see esimene samm. Kõigepealt teadvustades oma vajadusi, paluda abi või ise helistada, kirjutada, huvi teiste vastu üles näidata. Kas meis on valmidust loobuda oma egomeele nõudmistest ja haleduses olemisest ning mõista suurt pilti vaadates, et tihtilugu on üksindus vaid meie endi meelte poolt loodud vangla.
Üksindus käib
varjuna
mul kaasas,
nõudes
tähelepanu –
„Sa vaata
mind nüüd lähemalt –
ei midagi muud
ma palu“
Ma mõtlen:
„Miks tahab
ta,
et teda
näeksin?
Kas ilma
temata
võiks ka
elada?“
Üksindus –
kui vaikne
vangikong,
kuhu mõistnud
olen end
ise,
kuigi tean,
et tegelikult
teda pole.
Aga tunne
mu sees on
päris.
Ma mängin
peitust,
peas teadmine,
et ma pole
üksi
aga kehakeel
väidab
vastupidist,
kiskudes mind
enesega kaasa,
tirides sügavikku,
et ma ei pääseks
pakku.
Nii ma siis
istun
koos üksinduse
tundega
ja mu rindkere
täitub
kurbusega.
Raske, väga raske
on olla,
kui suruks
keegi
mind vastu
maad.
Ma kogen
eraldatust,
justkui
läbipaistev
sein
on minu ja
maailma vahel.
Ma ei ulatu
sinna,
kus on
soe ja päike,
rõõmuhõisked
ja naerukilked.
Siin on
vaikus –
tume ja rõhuv,
taas alistun
sellele,
kuni taas
särab päikene
mu südamest,
kaotades
klaasmüürid
mu ümbert.
Ma tõusen
astudes
valguse kätte
tänu südames;
on hajunud
tumedad pilved,
tunnen
ennast
tervikuna,
osana kõigest.
Kas ka Sulle, armas lugeja, on tuttavad need tunded ja mõttemustrid? Kas lubad endal neid tundeid kogeda ja otsustad mittetoetavatest mustritest välja astuda?