Inna Varbola

Elu ja surm käivad ikka käsikäes. Keegi sünnib, keegi aga liigub uutele radadele. Meie pere rõõmustas pea kümme aastat üks armas ja vahva neljajalgne sõber – koer Leedi. Tuli ta meie juurde Jõhvist, olles ise alles vaevalt kahekuune ja mahtudes meile pihku. Pehme, pontšakas, imearmas kutsupreili, kes kasvas oodatust suuremaks. Pidi olema bolonka, aga selgus,

Mitu nädalat pausi blogi kirjutamisest. Taaskord mitte seetõttu, et poleks millest kirjutada, vaid tihedast töögraafikust tingitud asjaolude tõttu. Ühelt poolt on ajaline teema ja teisalt ka väsimust. Viimane kuu on olnud nii tihe, et olen teadlikult püüdnud olla hästi kohal ja hetkes. On olnud huvitav jälgida enda enesetunnet ja tundeid üldiselt. Eelkõige aga seda, kuidas

Vaikselt, samas ka töiselt kulgenud nädal on jõudmas oma loomuliku lõpuni. Nädal, mil võtsin taas teadlikult aeglustuda, olla võimalikult palju hetkes, kuulates oma keha. Töönädal on olnud põnev – on olnud töiseid tunde ja rahulikke hingetõmbepause. Aega lihtsalt olla, mõtiskleda ja hingata. Nädala keskel aga sai peale tööd Tallinnas käidud, et ühiselt tähistada meie poja

Vale.   Mis mõtteid see sõna sinus, armas lugeja, esile toob?   Mõnele seostub see duaalsusega – õige vs vale.   Mõnele poliitilise ideoloogiaga, mis ütleb, kuidas tuleb elada, mõelda, öelda jne ehk mis ütleb konkreetselt, mis on õige, mis on vale.   Mind jäi see sõna kummitama seoses ühe jagamisega, mida hiljuti juhtusin nägema

Klaar, selgesinine taevalaotus, milles hulbivad äikest ennustavad pilved. Suured ja võimsad vahused lumivalged pilvemoodustised seismas kindlalt oma positsioonil, mille foonil mööduvad kiirustades tumehallid, ütleks isegi et tuhahallid pilvemoodustusised nagu suured lairibad, kandes endas raskeid vihmapiisku, mis otsivad kohta maandumiseks. Nii mõtlengi, et sõltuvalt vaatleja asukohast ehk siis vaatepunktist saamegi samal ajal näha väga erinevat taevast

Mõni päev on kui unine ja uimane porikärbes päikese käes. Lihtsalt oled, tehes miinimumi ja olles samas lubamises, mitte nõudmises. Lubamises mitte midagi teha, samas pannes tähele seda, mis ümberringi toimub. Kuigi sel päeval oli rahulik tööpäev arvuti taga, mis aeg-ajalt oma tähelepanu vajas, oli ikkagi tunne, et on täielik molutamise päev. Väikene jalutuskäik õhtuses

Elu on põnev. Päriselt põnev ja äge. Võib olla tundub see kuidagi klišeelikult või äraleierdatult, aga täpselt nii ma iga päev oma elu viimasel ajal kogengi. Põnev seetõttu, et nii palju on lühikese aja jooksul minu arusaamades muutunud ning ma näen maailma hoopis teisiti kui mõned kuud tagasi. Rääkimata mitme aasta tagusest ajast. Vahel meenub

Taaskord on käes pühapäev. Ajataju on viimasel ajal olnud selline, et ei saagi aru, mis päev on. Mida enam olen olnud hetkes kohalolus, seda vähem saan ma aru aja liikumisest. Elu on muutunud hetkede kogumikuks nagu mõnusad ja maitsvad metsmaasikad kõrre otsas – igaüks veidi omamoodi aga ikka head, mille võtad tänuga vastu. Mitte et

Puhkus, see kauaoodatud täiesti aeg maha aeg, on käes koos reisiga Montenegrosse. Reis algas rahulikult, jõudsime varakult lennujaama ning saime probleemideta lennukile. Tivatisse saabudes aga läks huvitavaks. Uurides, kuidas pääseme majutusse, hakkasid politseinikud meile selgeks tegema, et jala me sinna ei saa, tuleb paadiga sõita, mis tuli meile suure üllatusena. Kuna hakkasime asjas kahtlema, otsustasime

Eelmisel nädalal ma postitust ei teinud. Mitte seetõttu, et poleks olnud midagi jagada, vaid seetõttu, et osalen Armin Pajula väljakutses. Ühe lausega öeldes, on see väljakutse paika lükanud suure hulga pusletükke ning pilt on muutunud palju selgemaks.   Mis väljakutse see selline on? Kursus “Tõeline vabanemine – Sinu uue elu algus”. Julge pealkiri koos veelgi