Mitu nädalat pausi blogi kirjutamisest. Taaskord mitte seetõttu, et poleks millest kirjutada, vaid
tihedast töögraafikust tingitud asjaolude tõttu.
Ühelt poolt on ajaline teema ja teisalt ka väsimust. Viimane kuu on olnud nii tihe, et olen teadlikult
püüdnud olla hästi kohal ja hetkes. On olnud huvitav jälgida enda enesetunnet ja tundeid üldiselt.
Eelkõige aga seda, kuidas suurem töökoormus ja väsimus mängivad rolli minu reageeringutes.
Arusaadavalt on oluliselt lihtsam olla neutraalne ümbritseva suhtes siis kui on väiksem koormus.
Samas aga tajusin, et on üles tulnud teemasid, mis muidu ehk oleks veel pikalt varju jäänud.
Teemad, mis panevad mind veelgi sügavamalt endasse vaatama ja uurima, miks ma ikka veel teatud
asjadele reageerin ja neid isiklikult võtan.
Teoorias oleme me kõik tugevad. Pingelisem elutempo toob varjuküljed kiiresti esile ja see on
täiesti okei. Samas on see taas võimalus valida, millist lugu endale seejuures räägin – kas ohvrijuttu koos kurtmisega, et elu on raske või olen lihtsalt tänulik selle eest, mis hetkel on.
Üleelmine nädal viis mind kahel korral saarele – esmalt koos abikaasaga Saaremaale ja nädala
lõpus koos perega Hiiumaale. Viimane oli igati äge mini peretripp. Kõigepealt käisime merel
hülgeid vaatamas. Sõit hüljesteni oli ülivinge, ja kasutades kapteni sõnu – korralik tivoli, kuna
valisime istuda paadi nina peal. Kohati tõstsid lained paadinina päris kõrgele ja seejärel prantsatas
tagasi alla.
Edasi viis tee meid Kärdlasse lõunat sööma, veidi šoplema ja sealt edasi liikusime Tahkuna tuletorni
uudistama. Ehkki treppe üles oli omajagu palju, oli vaade, mis sealt avanes, igati seda pingutust
väärt. Lai panoraamvaade nii maale kui merele, mõnus päikesepaisteline ilm ja tuul sasimas
juukseid. Seejärel tagasi praamile, et jätta seljataha üks ilus suvine seiklus koos perega.
Sama nädala alguses oli meil koos abikaasaga sõit Saaremaale, et teha sisseastumiskatsed Kuresaare ametikooli. Katsetel sai käidud, vestlusel samuti ning siis jäi oodata tulemusi.
Uue nädala algus tõi pettumuse, et me pole osutunud vastuvõetuteks. See oli minu jaoks huvitav koht. Tulid esile tunded, mida sai omal ajal koolis kogetud, kui miski ebaõnnestus või ei toonud sellist tulemust, mida olin lootnud saada.
Märkasin, kuidas hakkasin endale rääkima lugu sellest, et see mitte sissesaamine on justkui hinnang mulle kui inimesele, et ma olen justkui viletsam või ei sobi, ei kõlba.
Ometigi ei ole see ju üldsegi tõene. See oli vaid konkurss ning teistel oli ilmselt parem ettevalmistus kui meil, iseäranis minul, kes ma platseerusin viimasele kohale.
Lubasin neil tunnetel tulla ja olla, märkasin oma sisekõnet, tegin hingamist ja mõtestasin kogu selle protsessi enda jaoks ümber.
Õppima mitte pääsemine ei tähenda, et keraamika kui selline mu elust üldsegi peaks ära kaduma. See ei tähenda, et ma oleks kuidagi kehvem.
Olen jätkuvalt ikka seda usku, et kõik minu elus on mingi põhjusega ning kui kuskil sulgub uks, siis on kuskil mujal avanemas uus aken. Põnev.
Üks on kindel, et mul saab olema oluliselt rohkem vaba aega, kuna ei pea hakkama iga kolme nädala järel saarele sõitma ega praktikakohta otsima, et seda suurt tundide arvu, mis praktika jaoks on mõeldud, ära teha.
Mul on nüüd aega hakata edasi tegelema oma uute raamatute kokku panemisega. Töö, mis on juba mitu kuud tagasi alguse saanud, kuid on jäänud seisma. Taas tunnen põnevust ja mõnusat elevust, et saan „sukelduda” loomingulisse töösse, mis mind kutsub.
Täna on eelviiamane augustikuu päev ja ühtlasi ka minu viimane veebiapteekrina töötamise päev. Viis pluss aastat sedalaadi töökogemust saab lõpu. Jällegi see koht, mis annab mulle enam vaba aega, et teha seda, mis paneb mu silmad särama ja hinge hõiskama. Imeline.
Elu oma lõputus muutumises ja kirjususes on vahva, olgugi, et käib nö üles-alla, kord rahulikumalt, kord suurema amplituudiga. Samas see teebki elu põnevaks ja elusaks.
Kuidas on Sinu suvi kulgenud? Mis teemad on üles tulnud ja mis lugusid endale seejuures räägid?