Mõni päev on kui unine ja uimane porikärbes päikese käes. Lihtsalt oled, tehes miinimumi ja olles samas lubamises, mitte nõudmises. Lubamises mitte midagi teha, samas pannes tähele seda, mis ümberringi toimub.
Kuigi sel päeval oli rahulik tööpäev arvuti taga, mis aeg-ajalt oma tähelepanu vajas, oli ikkagi tunne, et on täielik molutamise päev.
Väikene jalutuskäik õhtuses värskuses, vahepeal vihmasabinat kuuldes ja tundes kuni paduvihmani, oli omamoodi mõnus äratus. Mõnus. Ilus. Värske. Lõhnav. Kosutav.
Maandusin voodis sülearvuti taha ja panin kirja read, mis tahtsid tulla. Juba lõuna ajal sündis esimene salm ja õhtul peale jalutamist tuli lisa.
Huvitav on selline kulgemine enda kuulamises ja hetkes, märgates elu ning olles südamest tänulik.
Päev oma kirjususes
keha omas rütmis
mittemidagi tegemises,
mina lihtsalt vaatlejana
seda aktsepteerides.
Kuumus kerimas
äikesepilvi kohevaid
kuskil kauguses välku sähvimas
õu see jahutavat vihma ootamas.
Aeg see veeremas
hetkehaaval õhtupoole liikumas
kuniks vihm see jõuab kohale
toob leevendust sellele kuumale.
Õhk see puhtana
värskelt nüüd lõhnamas
loodus tänuga vihma nautimas
minagi tänuga kõike kogemas.