Klaar, selgesinine taevalaotus, milles hulbivad äikest ennustavad pilved. Suured ja võimsad vahused lumivalged pilvemoodustised seismas kindlalt oma positsioonil, mille foonil mööduvad kiirustades tumehallid, ütleks isegi et tuhahallid pilvemoodustusised nagu suured lairibad, kandes endas raskeid vihmapiisku, mis otsivad kohta maandumiseks.
Nii mõtlengi, et sõltuvalt vaatleja asukohast ehk siis vaatepunktist saamegi samal ajal näha väga erinevat taevast – kes näeb ilusat sinist koos võimsate valgete pilvedega, kes vaid tuhahalli pilvemassi. Ometi on sama taevas.
Nii on ka meie eludes – olles samas olukorras, näeme täiesti erinevaid asju või isegi kui näeme samu asju, reageerime me erinevalt või keskendume täiesti erinevatele aspektidele.
Ja alati on olemas valik, ka siis kui näib, et seda ei ole. Võib olla et keegi tahab, et me nii arvaksime või mõtleksime. Võib olla et oleme juhitud mingitest uskumustest, et meil alati ei olegi valikut.
Ehk on see pisut ekstreemne näide, kuid siiski, just äsja meenus mulle Lester Levensoni, Sedona meetodi looja, lugu. Hetkel, mil talle tundus, et elu on väljakannatamatu ja arstid olid ta saatnud koju surema, olles veel suhteliselt noor mees, tuli talle mõte võtta sisse hunnik tablette ning läbi selle oma kannatused lõpetada.
Ometigi miski temas takistas seda tegemast. Ta andis endale veel ühe võimaluse, mõistes, et ka sellises olukorras on tal valik. Ta võib alati tulla tagasi selle ravimikapi juurde, et enda elu lõpetada, kui midagi ei muutu selles suunas, mis paneb teda tahtma elada.
Ta jäi ellu, ja mitte lihtsalt ellu, vaid jõudis selleni, et kogu tema elu muutus kardinaalselt ja seda olukorras, kus arstid olid ta maha kandnud ja ta ise ei näinud mitte mingit põhjust edasi elada.
Mõtlen, kui sageli räägime endale lugu, et meil ei ole mitte mingit valikut? Kas see on tegelikult tõde?
Kunagi üks mu tuttavatest armastas öelda: „Lase kiire mööda, siis on aega küllalt“. Oi, kuidas ma ei saanud sellest kohe aru, aga naljakal kombel ostutus see omamoodi tõeks – jäid ühest bussist maha, järgmiseni oli tükk aega.
Kui loobuda mõttest, et meil ei ole valikut, siis saab tulla esile teistsugune reaalsus, kus avanevad uued valikud ning vahel hoopiski sellisest kohast, mida ei ole osanud ettegi kujutada. Ainus, mida oli vaja teha – oli vaja loobuda loost, et mul ei ole valikut.
Olukordades, mil on tunne, et ei ole valikut, soovitan hakata endalt küsima erinevaid küsimusi. Lähtudes sellest, et loome ise oma reaalsuse ning see on minu enda jaoks ja minu enda heaks, siis kuidas on see mulle?
See küsimus, kuidas on see mulle, on ajule väga huvitav, sest ajule on kombeks otsida vastuseid. Kui vaid konstanteerime „fakti“ (tegelikult ju lugu), et mul ei ole valikuid, siis hakkab aju otsima vastuseid, miks see uskumus on tõde.
See töötab ka vastupidi, kui uurime, kuidas on see mulle, siis hakkame nägema ka vastuseid, mis kõik sellega seotud on. Tihtilugu harutub sealt lahti suurem lugu, mida oleme endale aastaid rääkinud või mida oleme mingil põhjusel uskuma hakanud.
Tundub, et Henry Ford mõistis seda juba väga ammu aega tagasi, öeldes: „Uskudes, et suudad või uskudes, et ei suuda… sul on õigus!“
Ilmselgelt mõjutavad meie uskumused meid palju enam, kui oleme seda endale teadvustanud.
Seega, armas kaasamõtleja, mida sina valid uskuda, kas seda, et meil ei ole alati valikut või et meil on alati valik?