Kõik me teame, et mõtted on miski, mida saame ise muuta ja valida. Vaikimisi me nõustume sellega aga oma igapäeva reaalsuses kogeme, et see justkui ei ole üdini tõde, sest meie reaalsus näitab meile iga päev seda, mida me vabatahtlikult ei valiks.
Olles enesega töötanud juba päris tükk aega, taipasin korraga, et minu mõtted, mida järjepidevalt teadlikult muutnud olen, on kui kummipaelaga kinni vanades uskumustes ja kontseptsioonides.
Kuidas ma ka ei püüdnud luua muutust, väline ei olnud kuigi aldis sellega kaasa tulema. Olles kogenud lendamise tunnet, kogenud kergust ja rõõmu ning siis ikka ja jälle leidnud end tagasi vanas mustris.
Ma kogesin, et olen kui kummipaelaga kinni, mis on küll harjutamise tulemusel muutunud lõdvemaks aga ikka veel ei ole täiesti välja veninud ning tõmbab mind jõuga tagasi.
Ma otsustasin, et lõikan selle kummipaela läbi justkui nabanööri, mis hoiab mind kinni selles vanas, mida ma ei soovi kogeda.
Toimus energeetiline muutus ja vabanemine. Ma olin purustanud midagi, mida ma ei olnud varem teadvustanud, et kusagil mu alateadvuses oli uskumus, et selline asi ei ole võimalik. Kuskil jooksis jätkuvalt programm, mis oli mind määranud teatud hinnaklassi.
Kuulates ühel päeval Annika Allikmäed, jõudis mulle kohale üks ülimalt oluline baastõde. Tõde, mida ma tegelikult olen juba ammu teadnud ja millest olen ka palju kirjutanud. Nimelt, et iga mu mõte loob minu reaalsust. Aga, mida ma ei olnud teadvustanud, on see, et me kipume kogu aeg otsima välisest kinnitust enda reaalsuse muutumise kohta.
Ma tavatseme öelda selle kohta nii, et ma lihtsalt vaatan fakte, nt pangakontot. See on ju fakt, kas mul on seal null eurot või viis või sada või mistahes muu summa. Samuti räägime end ümbritsevatest inimestest ja räägime oma tööst või millest iganes, kinnitades, et me vaid konstateerime fakti.
Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et iga meie mõte loob, siis saab täiesti selgeks, miks meie reaalsus ei saagi muutuda.
Kui me kogu aeg vaatame fakte korrates endale, et mul ei ole piisavalt raha, mul ei ole meeldivat tööd, mul ei ole toredaid kolleege või mis tahes muud taolist, siis iga kord kui vaatame seda teeme, loome automaatselt sama reaalsust uuesti, sest meie mõte on: „Mul ei ole…“!
See lause ongi see kummipael, mis mõnuga meid vanasse tagasi tõmbab, sest me ei näe muutumise kohta tõendeid. Iga muutus vajab mingit aega. Mida meisterlikumaks oma teadlikus loomises saame, seda kiiremini hakkavad asjad ilmuma meie füüsilisse reaalsusesse.
See on ehk kõige raskem teadliku loomise juures, et muutes ära oma mõtted, tuleb olla usalduses, et reaalsus hakkab muutuma ning me ei lähe pidevalt fakte kontrollima.
See ongi tõeline valik. Valida need mõtted, mida tahan kogeda ning püsida usalduses, et see saab nii olema. Me saame vastavalt oma usule, seda kinnitavad meile ka ajuteadlased. Alateadvuses olevad uskumused ja kogemused muutuvad harjumuseks ning see harjumus hoiab meid selles reaalsuses kinni, kus me oleme.
Kusjuures, enamus neid uskumusi ei ole ju tegelikult meie endi omad, vaid suurem osa neist on kellegi poolt meisse sisendatud, mille oleme enda omaks teinud. See paneb meid navigeerima automaatpiloodil.
Omaette teema on muidugi meie tunded ja emotsioonid, mis on meie mõtetega tihedalt seotud. Siiski vabaduse tee algab oma mõtete teadvustamisest ning nendes kahtlemises. Enamik neist ei vasta tõele ning seda mõistes saab neid muuta, sõltumata meie senistest kogemustest.