On pühapäeva õhtu, seljataha on jäämas mõnus ja kosutav nädalavahetus, milles oli nii mõndagi.
Reedel sai koos abikaasaga sõidetud Tallinna, et õhtul minna kontserdile, mida kangesti kiideti. Pean ütlema, et ega ma kuigipalju kodutööd enne piletiostu ei teinud, sest tutvustuse ja soovituste järgi tundus olevat väärt elamus.
Suur aga oli üllatus, kui kontsert oli kaugel sellest, mida olin arvanud ning ühesõnaga öelduna oli see minu jaoks sürrealistlik. Ainus asi, mis seal tõeliselt imeline oli, oli valguse mäng, mis segunes õhus heljuva tossuga, moodustades erinevaid mustreid.
Sellegipoolest ei lasknud ma sellel oma tuju rikkuda, sest sain kogemuse võrra rikkamaks. Sain teada, millise muusikaga ma ei resoneeru ning edaspidi teen rohkem eeltööd enne otsuse langetamist.
Jäime pealinna ööbima ning laupäeval otsustasime minna kinno „Avatari“ vaatama. See oli tõeline kinoelamus ja seda kõige paremas mõttes. Üle kolme tunni kestnud filmi vaatamine pehmes ja mugavas kaheses toolis, oli igati mõnus. Suur ekraan ja korralik heli andsid oma osa, rääkimata filmi oma loost, mis taaskord oli kaasahaarav ja kuni lõpuni pinget pakkuv.
See film andis rohkesti mõtteainet ja tõi hästi esile inimlikke tundeid, kahtlusi, ego mänge, samas ka armastust ja usku. Selles oli valu ja kibestumist, viha ja kättemaksu, uhkust ja liigset enesekindlust, aktsepteerimist ja leppimist.
Peale kino jalutasime veel vanalinnas ning astusime läbi ka raekoja platsilt, kus jõulumelu oli oma täies hoos ja hiilguses, andes ka enda hinge soojust ja peo meeleolu.
Hiljem, teel koju mõtisklesin ka selle üle, et tegelikult on mõnes mõttes isegi hea, et meil Haapsalus ei ole Apollo kino. Heade ja mugavate asjadega tuleb kiiresti harjumine ning kaob ära see eriline maagia, mis alguses on.
Harva suures kinos käies on mul siiani eriline kinoelamuse kogemus. Kõigepealt see ootus minekust ning siis kogeda seda olemist detailselt. See on kuidagi nii eriliselt hetkes olemine, et puudutab igat rakukest mu kehas, luues erilise mälestuse kinos käimisest.
Olin väga rõõmus ja tänulik, et meil oli põhjust olla Tallinnas, sest see oli lõpp-kokkuvõttes väga rutiinist välja. Saime olla koos abikaasaga kahekesi, meil oli aega kulgeda omas rütmis, puhata ja nautida kino.
Pühapäevane spa-elamus oli kui kirss tordil. Lõõgastus, aeglustus, aeg nii endale kui ka aeg abikaasa ja lastega. Lihtsalt niisama olemine ja puhkamine. Mõnus ja kosutav, mis loob sügavat sisemist rahu ning vaikselt valmistab ette pühadeks pere keskel.