Ühel päeval küsiti minult küsimus: „Miks ma kirjutan blogi? Miks ma toon avalikkuse ette oma elu raskusi?“
See on tegelikult väga hea küsimus. Olen seda isegi küsinud.
Üle kolme aasta tagasi tuli mul üles tunne, et ma peaksin blogi pidama hakkama. See oli veel selline ebalev ja ebakindel, täis hirme. Esiteks muidugi, et mida sellest võidakse arvata ning teisalt ka see, et aga äkki mul igal nädalal ei olegi teemat, millest kirjutada või elu tuleb vahele ning ma ei saa seda teha.
Sellegipoolest, rääkides toona sellest oma mentoriga, sain konkreetse soovituse:„Kui selline teadmine tuli, siis hakka seda tegema!“
Nende aastate jooksul ongi tulnud igasuguseid asju ette. Tõepoolest on olnud ka nädalaid, mil ma ei teadnud, millest kirjutada ega kirjutanudki. Ma olen olnud seda meelt, et kui see ei tule loomulikul moel, siis nö pastakast ma ka midagi välja imema ei hakka.
Minu jaoks on olnud oluline olla aus ja autentne. See on mulle endale andnud väga palju selgust ja tuge liikuda edasi oma teel. See ei ole mul lasknud jääda üksinda oma mõtete, tunnete ja emotsioonidega.
Mõtiskledes selle küsimuse üle, miks ma seda teen, tuli mul paratamatult pähe küsimus, miks me üleüldse midagi teeme? Kas me elame elu, mida me tahame või püüame vaid teha ilusat nägu kurbmängu juures nii nagu see oli kombeks nõukogude ajal.
Kui päris aus olla, siis ega see komme head nägu teha, ei ole ju kuhugi kadunud. Sotsiaalmeedia kontod on täis kauneid pilte ja reisielamusi, õnnelikke nägusid, sära ja glamuuri. Kuid liigagi sageli on selle taga tegelikult tühjus, valu ja kurbus, mida aga ei taheta välja näidata.
Olles viimastel aastatel väga palju kokku puutunud väga erinevate inimestega, sh koolitajate ja Eesti mõistes suurte tegijatega, olen aru saanud, et tegelikult ei erinegi me kuigivõrd üksteisest. Meil kõigil on suhteliselt sarnased teemad ja väljakutsed. Jah, nö hinnaklass võib olla erinev, aga tegelikult see üksi ei määra mitte midagi.
Tulles veelkord tagasi alguse küsimuse juurde, siis ma kirjutan, sest see on minule omane. See on minu viis maailma kogeda – läbi tunnetamise ja lahtimõtestamise kirjutamise kaudu. Ma kirjutan, sest kuuletun oma sisetundele seda teha.
Ma mõistan, et kohati on teemad vägagi tundlikud ning on seotud ka minu lähisugulastega. Nii mõnelgi on ehk jäänud mulje, justkui oleks minu lapsepõlv olnud midagi kohutavat või et mu kodused on olnud halvad inimesed.
See aga ei ole nii. See, et mina lapsena tajusin seda maailma nagu tajusin, ei tähenda, et näiteks mu ema oleks mingi monster või halb inimene. Absoluutselt mitte! Ma mõistan täiesti, et ta tegi alati oma parima mina tasandilt oma hetke parima, mida ta suutis. Täpselt samamoodi nagu mina olen seda teinud oma lastele.
Sellegipoolest olen minagi oma lastele palju haiget teinud, sest ei ole teisiti osanud. Parima tahtmise juures ei suuda me kasvatada oma lapsi nii, et neil ei tekiks nn lapsepõlvetraumasid. Igal inimesel on omad teemad, millega ta toimetab. See on inimeseks olemise osa.
Ma kirjutan, sest vastasel juhul läheksin ma iseendaga vastuollu. Ma teen seda isegi siis kui see on vahel ebamugav, kuid ma tean omast kogemusest, kui toetavad on vahel teise inimese kogemused, taipamised, peegeldused, mida nad on valinud jagada.
Aeg-ajalt olen ma taas kahelnud, kas seda jagamist – blogi kirjutamist, on ikka vaja ning siis tuleb kelleltki kommentaar või messengeri sõnum, kus mind tänatakse, et olen seda teinud. Minu jagamisest on saadud uut hoogu jätkamiseks, ispiratsiooni, selgust, lohutust ja julgust kuulata omaenda südamehäält.
Ma siiralt arvan, et kui me kõik julgeksime elada maskideta, autentselt ja jagada oma mõtteid ning tundeid, oleks elu palju kergem ja ilusam. Mitte lihtsalt jagada, kurta või viriseda, vaid mõtestatult jagada, et luua muutust oma ellu. Mitte süüdistada, vaid mõista tagamaid, miks keegi mingil viisil käitus ja tegi või jättis sootuks tegemata.
Mind on läbi nende aastate kandnud Marianne Williamsoni mõtted raamatust „A Return to Love” („Tagasitulek armastuse juurde”):„Meie sügavaim hirm pole mitte selles, et oleme küündimatud. Meie sügavaim hirm on, et oleme mõõtmatult võimsad. Meid hirmutab kõige rohkem just meie valgus, mitte meie pimedus. Me küsime endalt: „Kes olen mina, et olla hiilgav, oivaline, andekas, võrratu?” Tegelikult, kes oled sina, et mitte olla? Sa oled Jumala laps. Sinu tagasihodlikkus ei teeni maailma. Pole midagi valgustavat kössitõmbumises, nii et inimesed tunnevad end sinu juuresolekul ebakindlalt. Meile on määratud särada, nii nagu lapsed seda teevad. Me oleme sündinud, et väljendada Jumala hiilgust, mis on meie sees. See pole mitte ainult mõnes meist, see on igaühes. Ja kui me laseme enda valgusel särada, anname teadmatult teistele inimestele loa teha sedasama. Kui meie oleme saanud vabaks oma hirmust, vabastab meie juuresolek automaatselt teisedki.”
See on nii tõsi kui tõsi! Ja just seepärast ma oma blogi kirjutangi, et valgus minus saaks särada ning et see annaks loa ka teistele teha sedasama!