Kas sa oled kunagi mõelnud selle üle, mis asi on solvumine ja mida see tegelikult tähendab?
Lapsepõlves sai palju seda sõna kasutatud teiste kohta – ta jälle solvus või ta solvub iga tühja asja pärast. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin olnud kerge solvuja, pigem ei olnud see mulle omane, või vähemasti nii ma arvasin.
Solvumine ei ole omane vaid lastele, ka täiskasvanute maailmas tuleb seda päris palju ette.
Siinkohal meenub mulle olukord, mil mulle öeldi, et ma solvusin. Ja naljakal kombel pani just seesama repliik mind solvumist tundma.
Minu mõttekäik oli midagi sellist: „Mis mõttes ma solvusin, miks ta mulle niimoodi ütles? Ma ju lihtsalt kogesin oma tundeid, sest et ta ei helistanud mulle.“
Tagantjärele seda olukorda analüüsides aga taipasin, et paraku oli ütlejal õigus. Ma tõepoolest solvusin, kuid ma ei olnud teadvustanud, miks see nii oli ning miks ma üldsegi nii tundsin.
Me solvume siis, kui:
• rikutakse meie piire või me tajume, et seda on kuidagi tehtud
• ei täideta meie ootuseid
• meil on tunne, et meid ei nähtud, ei austatud, ei väärtustatud
• me hoolime
• meil on vajadus läheduse järele, mis aga väljendub valesti
• ego ei saa oma tahtmist.
Solvmine on oma olemuselt alati mitmekihiline, millest üks on süüdistus väljapoole – keegi kas tegi midagi või jättis tegemata ning teine on selle tunde tegelik juurpõhjus – see puudutas meis endis
midagi vana.
See “vana” võib olla:
• lapsepõlve kogemus
• hirm, et ma pole piisav
• vajadus olla tunnustatud
• tundlikkus/hirm/kogemus hülgamise suhtes vmt.
Solvumine on nagu häirekell, mis näitab meile, et miski meie sees reageeris. Sageli väljendub see passiivses vihas, sest me oleme saanud haiget aga ei oska või ei julge seda otse välja öelda. See sunnib meid tõmbuma enesesse, hoidma distantsi ja muudab meid kergesti külmaks solvaja suhtes.
Viimane on muidugi klassikaline ego kaitsemehhanism, et hoida meid uue võimaliku valu eest ning kannab endas sõnumit: „Ma ei taha praegu olla haavatav.”
Väljarääkimata/lahti rääkimata solvumine paraku aina kasvab ning halvendab suhteid solvajaga, kes ei pruugi isegi olla teadlik sellest, et on meid solvanud.
Huvitaval kombel on solvumisel ka varjatud kasu, mida ego meelsasti kasutab. Solvumine annab meile moraalse üleolekutunde, õiguse distantseeruda, karistada solvajat ja võimaluse mitte
vastutada oma tunnete eest.
Nõuab julgust ja tugevust, et väljendada oma tundeid mitte süüdistaval moel nagu näiteks „Sa tegid mulle haiget“, vaid öeldes: „Ma sain haiget“.
Lihtsam, kuid ennast hävitavam on olla solvunud.
Leides end aga olukorrast, kus ausalt enesele otsa vaadates tõded, et oled solvunud, on hea eneselt
küsida:
• Mida ma tegelikult ootasin?
• Kas ma ütlesin selle ootuse välja?
• Millega see tunne seostub – mingi mineviku olukorraga/lapsepõlvega?
• Kas see on ego kapriis ehk kas siin on tegelikult ootus, lootus, nõudmine või tingimus?
Minu arvates on hea teadvustada, et solvumine ei ole vaenlane. Ta on lihtsalt sõnumitooja, kelle peale ei ole mõtet olla pahane. Valik on muidugi igaühe enda teha – kas võtta tema sõnumit kuulda
või mitte.
Pahane ei ole mõtet olla enesegi vastu olukorras, kus kogeme solvumist. Endagi puhul tuleks loobuda ootustest, lootustest, nõudmistest ja tingimustest.
Ei ole mõtet enda peale solvuda ja ennast kiruda, sest see ei aita kuidagi kaasa rahulolu tundele, mida me tegelikult tunda tahame.