Usun, et tead seda tunnet, kui oled panustanud millessegi kogu oma südamest ja siis see asi ei liigu. Oled justkui hüüdja hääl kõrbes ning kaotamas usku, seistes silmitsi lootusetuse tunde ja küsimusega, miks ma seda üldse tegin.
Mina leidsin end sellisest olukorrast. Lubasin oma tunnetel tulla ja olla, kogedes neid lõpuni. Vaatasin oma reaktsioone analüüsides, miks nii on. Ma sain aru, et olin võtnud asja isiklikult ega arvestanud sellega, et ma ei kontrolli olukorda.
Taaskord jõudsin ka selleni, et meile meeldiks saada garantiikirja selle kohta, kui midagi ette võtame. Me soovime kindlat tulemust. Aga tegelikkuses ei anna keegi garantiikirja ning elus tuleb ette ettenägematuid asju.
Olen juba ammu teadnud tõsiasja, et kuulates oma südamehäält, on tark sellele järgneda ilma ootusteta kindlale tulemusele. Tegutseda sõltumata sellest, kas asi õnnestub või mitte, andes selle vabaks. See on muidugi kunst omaette, et mitte klammerduda ega omada alateadlikke ootusi, lootusi, tingimusi ega nõudmisi. Oleme ju kõik inimesed, seega kogeme ikka kurbust ja valu, kui asjad justkui ei suju. Olen aga jätkuvalt seda usku, et kõik meie elus on mingi põhjusega ning ju mul oli vaja seda kogemust, et näha endas egotasandi kihte, mis mind veel vanas mustris kinni hoiavad.
Selle kogemuse juures oli aga üks tõeliselt südantsoojendav asi. Tänu sellele projektile jõudis minu värkselt valminud audioraamat inimeseni, kes seda hetkel väga-väga vajas. Tema lubamisel toon tema tagasiside kirjast välja mõningad mõtted.
„Armas Inna!
Ma ei teadnud, mida siit oodata, kuigi olin ju ammu teadlik sellest luulekogu olemasolust. Ma ei oodanud midagi. Isegi mitte selle saamist. Aga korraga oli see minu postkastis.. minu kuuldeulatuses… just täpselt sellel õigel ajal mil ma seda kõige enam vajasin, ise endale seda teadvustamata. …
mõtlesin, et kuulan seda, mida mulle siin saatsid oma jalutuskäigu kõrvale. Noh, alustuseks. Nii natukene. Tegelikult aga kuulasin ära kõik oma tänase jalutuskäigu kõrvale ja käisin sellega koos terve oma elu läbi….
Kui palju ängi, kurbust, üksindust, enesehaletsust mu seest välja paiskas…. muudkui kuulasin ja mu eluke veeres mu silme eest läbi, pisarad voolasid, nina vajas nuuskamist ja ma ei saanudki pidama, kuulamisega ma mõtlen….
Kõik see ja paljugi veel mõlkus mu meelel, kui kuulasin neid luuletusi….
Ja ometi oli see teisest küljest nii vajalik ja nii õigel ajal ja nii helge.
Kurb, valus aga helge!…
Ma olen tänulik, et saatsid mind sellele mõtte rännakule, kuigi ma täpselt veel ei taipa miks see hea on….
Aitäh Inna!!!
Aitäh, et teed seda, mida teed! See puudutas mind südamepõhjani.”
Me kunagi ei tea, mis õnnestub ja mis mitte ning mis võib kedagi sügavalt puudutada. See oli mulle hea õppetund, et kuulata ka edaspidi enda südamehäält ning tegutseda vastavalt sellele.