Märkamatult möödub nädal nädala järel, kuuletudes oma südamehäälele ning keha tunnetusele selles osas, mida teha. Pikalt oma aega oodanud kodulehe ehitamine tuli äkitselt niimoodi töösse, et ma sukeldusin sellesse täis fookusega.
Protsessis olles mõtisklesin ka selle üle, mismoodi siis see pingutuseta loomine vahel välja näeb, ajal, mil päriselt tegutsed. Ma mõistsin, et see pingutuseta loomine on eelkõige teadmine, mil on õige aeg midagi teha ning siis sellele pühenduda. See ei tähenda, et selle käigus ei ole üldse mitte mingilgi määral pingutust.
Kogesin omal nahal, kuidas mingi osa kodulehe ehitusest nõudis minult uute asjade õppimist, tunde mingi asja kirjutamist ja/või ümber tegemist, seejuures ei pannudki tähele aega kui sellist.
Aga mingil hetkel tundsin suurt väsimust, kohati ka frustratsiooni, kui asjad ei läinud soovitud rada pidi. See oli selles mõttes pingutus – see oli töö, see oli õppimine. Aga see ei olnud sund ning selles ei olnud kordagi vastupanu.
Tundsin täiesti selgelt, kuidas kogu selle mitmenädalase projekti jooksul oli mul energiat ja tahet sellega toimetada, muuta ja parendada, et sünniks koduleht, mis on minuga kooskõlas, aus ja autentne. Samas oli ka päevi, mil ma ei teinud mitte midagi oma kodulehe jaoks ning minus oli rahu.
Nende päevade sisse mahtus töiseid tööpäevi, puhkepäevi ning ka kodu koristust, sest oli nii selge äratundmine, et just täna on see päev, mil mul on energiat just kodutööde jaoks.
Ma sain selgemini aru, kui oluline on olla usalduses ja kuulata enda sisehäält, sest niimoodi tehtud asjad tulevad kergelt ja vabalt, kuigi võivad olla füüsiliselt pingutust nõudvad.
Mul on siiralt heameel, et mu uus koduleht on nüüd põhimõtteliselt valmis, jäänud on vaid paar tehnilist küsimust seoses domeeni nime muutusega ning siis saan selle ka avalikustada.
Kuidas on lood sinuga, armas lugeja? Kas oled valmis usaldama vaikusehetki, mil ei tee mitte midagi ning kuulama enda südamehäält tegutseda, kui tuleb tunne, et nüüd on energiat toimetama hakata?