On esmaspäeva õhtu. Eilne päev oli töine. Õhtul sai koos perega käidud spaas, et koos perega tähistada isadepäeva. Mõnus olemine ja lõõgastus ning rõõm ühiselt veedetud ajast.
Taustal aga keha protsessis tundeid. Ma sain puudutatud teise inimese murest. Isegi mitte niivõrd sellest murest endast, vaid sellest, kuidas aitaja väljendas oma suhtumist.
See pani mind taaskord mõtlema, kuidas meie keelekasutus võib teistele inimestele mõjuda. Tehes heateo, kuid seejuures moraali lugedes või pahameelt väljendades, tekib mõru maitse ja üles tuleb väärikuse küsimus.
Kas väärikust saab mõõta rahas või läbi selle, kuidas keegi on osanud ennast ära majandada? Kas see, kui elus juhtub midagi ootamatut, mis tekitab rahalisi raskusi, teeb automaatselt raskustesse sattunud inimese kehvemaks heategijast, kes on pakkunud rahalist tuge?
Minu jaoks on selline suhtumine kummaline, kui inimene on teinud kõik endast oleneva, on olnud aus ning pingutanud, et olukorda lahendada, siis miks teda hukka mõista?
Väga kerge on öelda, et ta ei oska elada või ei oska rahaga ümber käia või et hoidku oma rahaasjad korras. Ma isegi mõistan aitajate pahameelt ning nende soovituste mõtet, kuid mitte keegi neist ei ole tegelikult maha istunud ega andnud konkreetseid soovitusi, kuidas siis ikkagi hakkama saada, kui leiad end ühel päeval tänavalt koos kahe väikelapsega.
Sa oled kaotanud kõik: oma senised sõbrad, töö, kodu.
Alustad uuesti nullist uues kohas. Tundub, et asjad hakkavad vaikselt sujuma ning siis tulevad uued „rahalised üllatused“, mis lööb eelarvesse suure miinuse.
Pehmelt öeldes on selline olukord masendav.
Ma tean ja usun jätkuvalt, et kõik meie elus on mingi põhjusega. Samuti tean, et kui ma reageerin, siis järelikult on see minu valuteema, millele tuleb otsa vaadata. Ja seda ma ka tegin, vaadates taaskord otsa väärtusetuse tundele ning lubades sellel vabaneda.
Oleme tulnud ühiskonnast, kus hukkamõist on nii kerge tulema ning see väärtusetuse tunne on sügavalt sisse programmeeritud. Nii kui sa ei vastanud ühiskonna normidele ja standarditele, nii olid vääritu, halb, vastutustundetu.
Ometigi ei ole see tõde. Inimese väärikus ei sõltu tema võimes igal ajahetkel majanduslikult hakkama saada. Elus võib olla erinevaid aegu ja olukordi, ja väärikust ei saa hinnata rahas.
Olen varasemalt arutlenud ka selle üle, et oleme ise oma elu loojad ning vastutame 100% oma loomingu eest ise. Usun ka praegu sellesse, aga tean ka seda, et mitte alati ei oska me luua seda, mida päriselt kogeda tahame.
Elukriisid panevad meid kasvama ja otsima võimalusi muutuste loomiseks. Vanade mustrite murdmine ja muutmine ei ole lihtne, kuid see on võimalik. Esimene asi, mis siinjuures aitab, on see, et kõigepealt tuletada endale meelde, et asjad on nagu nad on. Praegu on nii.
Seega see olukord on muudetav. Järgmise sammuna hakata eraldama ennast oma mõtetest, tunnetest ja emotsioonidest ehk siis mina ei võrdu mu mõtted ega tunded ega ka emotsioonid. Mul on mõtted ning ma kogen tundeid ja emotsioone.
Lõpumõtteks tsiteerin multifilmist „Laula“ pärit mõtet: „Tead, mis on põhjas olemise juures hea? Siit saab minna vaid ühes suunas ja see on üles!“