On olnud tihe ja huvitav nädalavahetus, mil meie pere kolmas laps tähistas koos oma sõpradega täisealiseks saamist.
Minu jaoks on see omamoodi verstapostiks ja seda nii mitmeski mõttes. Kui senini sain öelda, et kaks last on täisealised ja kolm veel mitte, siis nüüd on vastupidi – kolm on täiskasvanud ja vaid kaks alaealised.
Iga kord, kui laps jõuab sellise verstapostini, on minul aeg korra tagasi vaadata sellele teekonnale. Kuidas on pisikesest inimhakatisest saanud tegus ja iseseisev inimene. Igal lapsel on olnud omad tõusud ja mõõnad, on olnud kergemaid ja raskemaid aegu. Mul endal on olnud muret ja kohati lihtsalt teadmatust, kuidas edasi.
Iga kord oled justkui esimest korda teismelise ema, sest iga laps on niivõrd erinev. Ometi on see aeg, mil hakkad järjest enam teadvustama, et ei saa kätt ette panna lapse valikutele ega saa teda hoida vati sees. Igaüks vajab kasvamiseks ja vastutuse õppimiseks oma õppetunde, mis kõrvalt vaadates panevad vahel küsima, miks laps selliseid valikuid teeb.
Minu praegune arusaam on selline, et kõik need kogemused on vajalikud, sest varem või hiljem õpetavad need tegema paremaid valikuid ning aitavad mõista elu suurt pilti.
Iga laps on mind kasvatanud ja õpetanud. Igaüks on mulle peegeldanud minu enda varjusid ja ka hirme, mis on mind pannud järjest sügavamalt vaatama iseenda sisse ja mõtestama endale oma valikuid.
Mul on siiralt hea meel, et esimeste laste suureks kasvamisega sain aru, et paljud minu valikud olid vanasti seotud sellega, et väljastpoolt paistaks kõik ilus ja roosiline. Aastaid kandsin endas nõukogude aja mentaliteeti, kus oli oluline vaid väline, mis tihtilugu oli vaid ilusaks krohvitud fassaad, mille taga oli tegelikult valu, allasurutus, häbi, viha, hirm ja maskide kandmine.
Mõistes seda, et ei ole vaja mängida sellist mängu, sain järjest enam anda vabadust oma lastele. Vabadust proovida ja katsetada; vabadust teha ise oma valikuid ning nende eest ka vastutada. See muutis oluliselt meievahelisi suhteid ning andis mulle endale võimaluse elada palju pingevabamalt.
Selline vabadus ei tähenda, et ma ei hooli või mind ei ole oma laste jaoks olemas. Muidugi olen, ja loomulikult ma toetan neid aga ma ei sekku esimesel võimalusel ega hakka abi vägisi pakkuma.
See nõuab ka üksjagu usaldust ning usku oma lastesse, et nad saavad hakkama, ka siis kui asjad/asjaolud on väga keerulised. See usk kasvatab neis enesekindlust ja julgust leida lahendusi.
Teekond oma laste täisealiseks saamiseni on kahtlemata kirju ning väljakutsete rohke aga alati seotud suure rõõmu ja tänutundega. Minu süda täitub alati suure rõõmuga, kui näen oma laste kasvu ning mu silmad täituvad pisaratega nende tänust minu vastu.
Olen erakordselt tänulik võimaluse eest olla emaks viiele imelisele lapsele, kes riburada mööda ellu astuvad.