On taas pühapäev ja terve nädala olen lootusrikkalt oodanud hetke, mil saan oma uue kodulehe välja hõigata. On ju sisuliselt valmis, no mis siis veel võiks seda kauaoodatud hetke takistada?
Ometigi. Tehes veel viimaseid muudatusi, avastasin, et audioraamatu ühes versioonis, minu loetud variandis, on osa luuletustest puudu.
Täiesti arusaamatu, kuidas ma seda küll kohe ei avastanud, kuigi enda arvates kuulasin ju failid üle. Või oli see vaid mu enda mõte seda teha ja reaalsuses kuulasin vaid põgusalt ja kiirkorras? No võta sa enam sellest kinni.
Minu teekond selle leheni on kulgenud küll kohati ulmeliselt müstiliselt ning on õpetanud olema nii kannatlik kui ka usalduses, sest iga asi me elus ju ikka põhjusega, kuigi mulle küll ei ole meeldinud see, et asjad venivad.
Olen uurinud oma mõtteid, et ega ma ise kuidagi ei saboteeri lehe valmimist ega tegele asjade edasilükkamisega, aga ei leia, et oleksin seda teinud.
Ma ei tea, miks mu leht on otsustanud sel moel tulla, aga ma tean, et nüüd tõesti on jäänud teha veel see viimane tehniline parandus ja siis on ta valmis saama avalikuks. Sisu on paigas, nupud töötavad, tehnilised lahendused töötavad, sh ka makselink, kuid poolikut toodet ma pakkuda ei taha.
Väljas on imeilusad päikeselised päevad, õhk on soe ja linnud laulavad kauneid serenaade. Puud-põõsad on veel endistviisi talveunes, ega taha veel näidata ärkamise märke, et kevade tunne oleks täies jõus. Mõnes mõttes paralleel minu kodulehega – kõik märgid olemas selle valmisolekust, aga midagi on veel puudu.
Samas niisama nagu kevad tuleb vältimatult, tuleb ka minu koduleht. Täis värve ja avastamisrõõmu; võimalusega kiigata raamatu sündimise tagamaadele, kuulata fragmente audioraamatust, saada osa lugejate ja klientide tagasisidest, uudistada minu blogilehel ja tutvuda minu tegemistega, millest ka sina, armas lugeja, võid kasu saada.
Veel pisut kannatlikkust meile kõigile ja mõnusat kevade ootust!
Võta või jäta,
naera või nuta,
rõõmutse või masendu,
kui asjad ei kulge oodatult.
Vahel olen sel teel
nii võtnud kui jätnud,
nii naernud kui nutnud,
nii rõõmustanud kui ka masendunud,
kui asjad ei kulgenud oodatult.
Olen näinud oma ootusi,
kärsitut meelt ja raskust usaldamisel,
mõistnud aga lõpuks seda,
et alati, ja kordan, et alati
saan ma valida, mida kogeda tahan.
On okei ka jätta, nutta ja masenduda,
kuid seejuures mitte ohvrisse kukkuda,
et laagerduda haleduse meres,
vaid püsti tõusta ja särada,
tänumeeles elada.
Mis aitakski see ohvriroll?
Kas kiirendaks see protsessi
või halvaks see mind hoopiski,
pannes loobuma loodavast?
Ma valin rõõmutseda ja olla tänus,
jagades teiega oma teekonda,
mis ei kulge alati minu nägemust mööda,
kuid mis õpetab
ja teeb minust küpsema minu.