Tore on lugeda inimeste kogemusi, pealtnäha meeletutest otsustest, kus vaatamata oma hirmudele otsustakse minna ja teha, mis hetkel tundub olevat õige või mille poole süda ja hing kutsuvad.
On äge, kuidas selliselt minnakse reisile, isegi üheotsapiletiga, teadmata täpselt, kuhu teekond viib ja kui kaua reisil ollakse.
Teisalt liigutas see mõte mind kuidagi hoopis teise koha pealt. Reis võib ju olla tore ning on kindlasti omal kohal, kui see otsus tuleb enda seest. Kui aga see on hoopiski põgenemine oma hetke reaalsuse eest, siis lõpp-kokkuvõttes ei muuda see mitte kui midagi.
Ükskõik kui kaugele reisida, siis iseenda eest ei ole mitte kuhugi peituda. Ise oled alati endaga kaasas, nii heas kui halvas, nii kodus kui võõrsil.
Kui vaatan tagasi oma viimase viie aasta teekonnale, siis olen korduvalt kogenud, kuis tahan põgeneda – antud olukordadest, keskkonnast, rahutusest ja millest iganes veel, kuid seda lähemalt vaadates mõistsin, et tegelikult oli soov põgeneda vaid iseenda eest.
Miks see nii oli? Seetõttu, et ma ei suutnud aktsepteerida iseenda valikuid ja iseennast sellisena nagu antud ajahetkel olin. Justnimelt – antud ajahetkel, mil olin kaoses, ahastuses, ohvrirollis, haleduses. Hetkedel, mil ma ei vastanud iseenda või ka teiste ootustele, kes on minu jaoks olulised inimesed.
Aga tee, mis teed, iseenda eest ei pääse mitte kuidagi. Võid olla vastupanus, vihane, pettunud või mis iganes emotsioonis/tundes veel, kuni lõpuks lihtsalt alistud sellele, mis on. Lõdvestud ja võtad ennast vastu. Iga kord uuesti. Iga kord enda suhtes armastust osutades, heites kõrvale igasuguse kriitika.
Viimaste aastate hulka on jäänud ka kaks õppereisi – üks Mehhikos ja teine Tenerifel, mil sai õpitud tundma reiki iidseid saladusi. Mõlemad reisid olid sügavalt raputavad, mil sai läbi tuldud sügavatest valukihtidest.
Ma olin totaalselt teises keskkonnas, tegelesin täiesti teiste asjadega, aga seda teravamalt tuli esile see, kes ma olen, mitte see, kes ma arvasin end olevat. Seda enam oli vaja olla armastav enda suhtes ning loobuda vastupanust sellele, mis tahtis nähtavaks saada.
Nüüd tunnen, et peagi on parim aeg minna reisile – mitte retriidile, mitte õppele, mitte enda eest põgenemise eesmärgil, vaid kohalolus iseendana, teades, kes ma olen ja mida ma tahan.
Vabaduses olla mina ise, kuulates enda häält.
Mis mõtteid Sul, armas lugeja, on? Kas reisid selleks, et põgeneda või nautida elu, olles kooskõlas iseendaga?
Kui see puudutas midagi Sinus, siis oma raamatus “Emotsioonidega tunnetatud elu”
olen neid samu kihte avanud veelgi sügavamalt.
👉 Tutvu raamatuga:
https://hobesulg.ee/raamatud/