On olnud põnev nädalavahetus koos perega. Esmaskordselt sain Maijooksul osaleda koos kolme tütrega. Üle-eelmisel aastal osalesin vanima tütrega, eelmisel aastal sain punti kaks tütart ja sel korral ühines meiega ka pere pesamuna.
Ilm oli ilus, meeleolu suurepärane. Osalejad olid rõõmsad ning pealtvaatajad ergutasid mitmel erineval moel, mis tegi kogu ettevõtmise iseäranis vahvaks ja lõbusaks.
Päev jätkus mõnusas rütmis pealinnas, mil sai ühiselt õhtusööki nautida ja mõnusalt aega veeta. Pühapäeval oli plaanis ühiselt kinno minna, et vaadata filmi „Michael“.
See film raputas mind üdini. Algusest lõpuni välja sai kaasa elatud – kogedes nii rõõmu kui kurbust. Michaeli lugu, tema lapsepõlv ja oma rajale astumine, oli kohati šokeeriv, täis üllatusi ning vahvaid seiku.
Tabasin end mitmel korral mõtlemast, kui tugevalt hirm võib meid kammitseda. Ellujäämisrežiim teeb meid väikseks ja paneb kokku tõmbuma. See paneb meid asju edasi lükkama ja takistab oma teele asumast.
Michaeli lugu näitas seda väga selgelt nagu ka seda, kuidas uskumused meie elu juhivad. Ühelt poolt uskumused, mida talle vanemad sisendasid, teisalt jällegi, kui ta hakkas kuulama ja usaldama enda sisemist häält.
Harjumuspäraselt tahame anda hinnanguid ja lahterdada oma elus toimuvaid asju headeks ja halbadeks. Antud filmi vaadates mõtlesin, et kas saame ikka öelda, mis on hea või mis on halb? Kahtlemata on iga asi me elus kogemus, mis viib meid kasvule või hoopiski paneb kokku tõmbuma.
Vaadates Michaeli lugu, siis mis iganes tema lapsepõlves ja noorukieas ka ei toimunud, see aitas tal astuda omaenda teele ning särada nii nagu mitte keegi enne teda seda teinud ei olnud. Ta ei jäänud ohvrirolli.
Kui lähtuda teesist, et oleme tulnud siia kogema ehk saama kogemusi, siis ei saa sildistada oma elus mitte midagi heaks ega halvaks. Isegi kui me ei saa aru, miks oleme mingeid kogemusi valinud kogeda.
Film „Michael“ annab mulle ilmselt veel tükiks ajaks mõtteainet ja samas toetab mind minu enda teel, et oleks minulgi seda julgust särada ning oma loomingut jagada.
Julgustan Sindki, armas lugeja, vaatama oma elu ja oma valitud teed, et avaneda oma annetele ja et oleks ka julgust seda maailmaga jagada.