Eelmisel nädalal ma postitust ei teinud. Mitte seetõttu, et poleks olnud midagi jagada, vaid seetõttu, et osalen Armin Pajula väljakutses. Ühe lausega öeldes, on see väljakutse paika lükanud suure hulga pusletükke ning pilt on muutunud palju selgemaks.
Mis väljakutse see selline on? Kursus “Tõeline vabanemine – Sinu uue elu algus”.
Julge pealkiri koos veelgi julgema lubadusega, et pärast seda kursust ei vaja sa enam ühtegi teist enesearengu koolitust.
Nüüd, mil neli nädalat on seda väljakutset kaasa tehtud ja jäänud on veel boonuskohtumised koos lõpetamisega, saan öelda, et see kursus tõepoolest raputab üdini.
Mis mulle selle kursuse jooksul eriti meeldis, oli see, et Armin ei väida, et ta on tõekuulutaja ega suru mitte midagi peale. Ei midagi seesugust, vaid kõik oli esitatud üleskutsega: „Kas on võimalik, et …?” Ta kutsus üles olema avatud, jätma kursuse ajaks kõrvale seni teadaoleva ja õpitu ning lihtsalt andma endale võimaluse läbi selle küsimuse.
Nii äge oli kogeda, kuidas see küsimus – kas on võimalik, läheb kenasti mööda tavapärasest ego vastupanu strateegiast ning kutsub kaasa mõtlema/tunnetama/kaaluma teistsugust vaadet.
Suurim ahhaa elamus sellest väljakutsest oli minu jaoks asjaolu, et minus maandus täielikult ära teadmine, et kõik, mis minu elus on, on minu jaoks ja minu heaks.
Ma olen juba mitu aastat teadnud ja mõistnud, et me loome ise oma reaalsuse, sh nn hea ja halva (kuigi ei ole ei head ega halba) ehk siis selle, mida teadlikult tahame kogeda ja selle, mida ei taha kogeda. Ma olen sageli kirjutanud ka sellest, et ma usun, et kõik meie elus on mingi põhjusega, kuigi mitte alati ei saa me sellest (kohe) aru.
Mida ma aga ei mõistnud, oli see, et miks ma loon oma ellu asju, mida ma justkui ei taha kogeda ehk mida ma teadlikult ei vali kogeda.
Nüüd aga mõistan, et kogu minu enda looming on tegelikult minu heaks. See teadmine paneb kõik asjad meie elus hoopis teise perspektiivi. Ma sain keha tasandil aru, et mistahes mu elus toimub või on, mul ei ole mitte mingit mõtet olla haleduses ega ohvris, sest kõik on ju minu heaks.
Mul on vaja lihtsalt mõista, kuidas see on minu jaoks ning miks mul ei ole turvaline midagi teha ja/või kogeda. Kogeda seejärel oma emotsioonid lõpuni, et saaks vabaneda selle all kinni olev energia, minu enda eluenergia.
Need neli nädalat on läinud linnulennul ning iga päev maandub midagi veelgi sügavamale. On olnud tunne, et olen sattunud rallisõidule, sest taipamiste tempo on olnud sedavõrd intensiivne!
Kuna Sa, armas lugeja, oled kogenud midagi seesugust? Kas Sinu uskumustes on lause, et elu juhtub minuga (ohvrienergia) või et elu on minu jaoks, minu heaks (vabaduse tee)?