Elu on põnev. Päriselt põnev ja äge. Võib olla tundub see kuidagi klišeelikult või äraleierdatult, aga täpselt nii ma iga päev oma elu viimasel ajal kogengi.
Põnev seetõttu, et nii palju on lühikese aja jooksul minu arusaamades muutunud ning ma näen maailma hoopis teisiti kui mõned kuud tagasi. Rääkimata mitme aasta tagusest ajast.
Vahel meenub veel, kuidas mu mentor mulle tihtipeale ütles, et ma olen reaktsioonis, et ma reageerin olukordadele. Nii mõnigi kord olin sel hetkel nõutu, sest ma ei saanud sellest aru, et mismoodi ma reageerin, et ma olen nagu olen.
Võttis aega, enne kui hakkasin seda ka ise märkama, kuidas erinevad olukorrad ja inimesed mind käivitasid ja kutsusid minus esile teatud sorti käitumist.
Inimestena me kõik aeg-ajalt reageerimine mingis olukorras, aga väga suur vahe on selles, millise tähenduse me sellele anname. Kas jääme ohvrirolli, süüdistades teisi inimesi ja või olukordi, või teadvustame, et see, miks ma nii tunneme johtub sellest, et meis on mingi teema veel lahendamata.
Kuigi juba mitu aastat olen sellest rääkinud ja seda mõistnud, on nüüd see arusaamine maandunud hoopis sügavamal moel, teadvustades, et kõik on minu enda loodud minu enda jaoks ja heaks. Seega ei saa ma mitte kunagi olla ohver. Seega ei saa mitte keegi mitte kunagi mulle teha midagi, mida ma ei ole valinud kogeda, kuigi ka nüüd ma alati ei mõista, miks ma nii olen valinud.
See omakorda annab ka teadmise, et ma ise ei saa ka mitte kunagi mitte kellelegi teha midagi, mida ta ise ei ole valinud kogeda. See arusaam vabastab liigsest vastutusest. Lisaks aitab see mõista, et tegelikult ei olegi olemas ohvreid ning seega ei ole vaja mitte kedagi päästa.
Kui kaob ära ohvrikolmnurk, siis saab asemele tulla täisvastutuse võtmine enda elu ja loomingu eest, mis omakorda viib rahu, rõõmu ja kerguseni. Iga emotsioon, mis üles tuleb ja mis saab lahustatud/lõpuni kogetud, viib meid aina suurema vabaduseni.
Reageeringud tulenevad meie väikestest lastest, kes on kunagi midagi kogenud ning haiget saanud. Emotsioon on olnud maha surutud ning kui nüüd need käivituvad mingi olukorra või inimese tõttu, on aeg vaadata endasse, mis on selle taga. Mida mu väike mina kardab? Miks tal ei ole turvaline olla?
Lubades emotsioonil/tundel tulla ja olla, saab see vabaneda ning ühtlasi vabaneb selle alt ka meie eluenergia. Seetõttu saabki kogeda rõõmu ja kergust, kuigi emotsiooni lõpuni tundmine ei ole algul meeldiv ega ka lihtne kogemus, sest meie egomeelele arvates on see ohtlik.
Olen viimaste aastate jooksul kogenud üksjagu palju vastupanu teemade avanemisel ja emotsioonide ülestulemisel. On olnud palju kordi tunnet, et ma ei taha enam seda kõike kogeda. See on valus, see on ebameeldiv. Kuid viimaks ei ole jäänud muud üle, kui lihtsalt alistuda sellele, mis on.
Olen aru saanud, et ka see vastupanu oli tingitud tegelikult sellest, et nö protsessis olles olin kukkunud ohvrirolli. Selles on olnud enesehaletsust, nõudmisi, ootusi, lootusi ja tingimusi, mis mind tegelikult ei toetanud.
Jätkuvalt tuleb üles erinevaid emotsioone, aga neist on nüüd juba hoopis lihtsam läbi minna, sest ma tean, et ma pole ohver ning et see on minu heaks. Küsides endalt, kuidas on see mulle, hakkab mu meel otsima vastust just sellele küsimusele ning see muudab kõike.
Kuidas sina, armas lugeja, ennast tunned? Kas sul on tunne, et oled ohver või tajud, et oled päriselt enda elu looja, kes saab iga päev teha valikuid ning muuta seda, kuidas ta oma elu kogeb?