Taaskord on käes pühapäev.
Ajataju on viimasel ajal olnud selline, et ei saagi aru, mis päev on. Mida enam olen olnud hetkes kohalolus, seda vähem saan ma aru aja liikumisest. Elu on muutunud hetkede kogumikuks nagu mõnusad ja maitsvad metsmaasikad kõrre otsas – igaüks veidi omamoodi aga ikka head, mille võtad tänuga vastu.
Mitte et elus poleks enam hetki, mil ma reageerin millelegi või ei tunne valu, hirmu või midagi muud sellist, vaid see kohalolus olemine koos teadmisega, et ma ise loon enda elu ning kogu mu looming on minu jaoks ning minu heaks, on pöördumatult muutnud seda, kuidas ma oma elu kogen.
Iga päev saan vaid kinnitust sellele, kui äge on elu, ka siis kui kõik ei lähe viperusteta. Teadmine, et kõik on minu heaks aitab jääda rahulikuks või peale reaktsiooni kiiresti tulla hetkesse. See hoituse tunne, turvalisuse tunne, on imelised kogeda. Kui elu ei juhi enam hirm ega võitle-põgene-tardu olek ehk ellujäämisrežiim, tunned, et nüüd alles ma elan päriselt.
Paar päeva tagasi saabusin tagasi koju Montenegrost, kus viibisime kokku kaheksa päeva. Ilusa looduse ja maaliliste vaadetega kuumast kohast, kus sai nautida ujumist jahutavas vees. Saime kogeda ka imelist paaditrippi Blue Cave´i, kus samuti saime ujuda. Kiire paadisõit ise oli juba elamus omaette, aga see sinine vesi koopas oli midagi väga erilist ning siis veel ujumise kogemus Aadria meres, avameres, oli väga võimas kogemus.
Kogu selle paadisõidu aja olime nii kohal ja nii hetkes, et kordagi ei tulnud pähe mõtet, et äkki see pole turvaline või et ujumine avameres ei ole turvaline. Kõik oli nii loomulik ja tunnetuses, et mõistus ei jõudnud isegi mitte reageerida sellele, mis hetkel toimus. Alles järgmisel päeval tulid pähe küsimused, et kas see oli ikka turvaline ning et kas paadis olid ikka ka päästevestid olemas ning et kas avameres on ikka ohutu ujuda. Seda oli mõneti kummaline kogeda, et tagantjärgi tuli mingisugune hirm ja ärevus esile.
Sellest hirmust sai lihtsalt läbi hingata. Ma märkasin, tunnetasin, lubasin endal seda kogeda ja emotsioon sai lahustuda. Olin tagasi hetkes ja kohalolus, et lihtsalt nautida olemist.
See reis õpetas mulle päris palju. Eelkõige usaldust, sest meil ei olnud mingeid konkreetseid plaane peale paaditripi, aga me olime avatud seiklusteks ja võimalusteks ning neid meile ka tuli.
Meil oli võimalus külastada Herceg Novit, Kotorit, Perastit. Igaüks isemoodi olemise ja meluga. Meie peatuspaik – Risan, oli mõnusalt väike ja rahulik koht ning võõrustajaks osutus sõbralik ja vastutulelik perenaine koos oma abikaasaga.
Vahva oli mõista, et kuigi seal on imeilus, oli hea, et me pikemalt sinna ei jäänud, sest see suur palavus oli päris väsitav. Tore oli tulla tagasi koju ning tõdeda, et kuigi võõrsil on hea, on kodus siiski parem. See reis pani rohkem hindama seda, mis meil siin on.