Elu ja surm käivad ikka käsikäes. Keegi sünnib, keegi aga liigub uutele radadele.
Meie pere rõõmustas pea kümme aastat üks armas ja vahva neljajalgne sõber – koer Leedi. Tuli ta meie juurde Jõhvist, olles ise alles vaevalt kahekuune ja mahtudes meile pihku. Pehme, pontšakas, imearmas kutsupreili, kes kasvas oodatust suuremaks.
Pidi olema bolonka, aga selgus, et päris nii see ei olnud. Ilmselt oli ema olnud küll bolonka aga isaks keegi muu. Sel tegelikult polnudki tähtsust.
Pikk tee meile oli talle muidugi paras katsumus, kogu selle aja suutis ta taga nutta oma sünnikodu. Aga ta harjus oma uue koduga kiiresti, olles väga ablas ja pistes nahka kõik, mille vähegi kätte sai.
Nii juhtuski, et kui selja keerasime oli ta juba otsapidi laua äärel ja pitsatükk hammaste vahel. 🙂
Ta oli ka paras nn villapeni, keda tuli keskmiselt kolm korda aastas pügada. Seega sai teda ca 27 korda pügatud. See oli omaette kannatlikkuse tuleproov nii kutsile endale kui ka mulle. Pügamise peale kulus enamasti kaks tundi, misjärel jäi koerast vaevalt pool alles. 🙂 Tema kohta sai tõesti öelda, et ta ei olnud paks, lihtsalt karv oli väga kohev.
Selle kümne aasta sisse mahtus väga palju kooskäidud kilomeetreid, nii jalutades kui ka joostes. Ikka minu kõrval, mind saatmas. Sai palju ka koos ujumas käidud, kuigi see oli omaette väljakutse, sest ta oli ülikiire ujuja ja tahtis mind kangesti veest päästa, adumata, et ta oma teravate küüntega mulle haiget tegi.
Ta oli linnas jalutades alati inimeste magnet – armas kuts, keda imetleti ja kes andis põhjust peatuda ja juttu ajada. Inimestega oli ta sõbralik, oma liigikaaslastega ta nii hästi kokku ei passinud. Pigem urises ja näitas hambaid. Urises ja haukus ka siis kui nö valvas oma kodu territooriumi.
Kuna ta otsustas ka üle tee asuva suvila perenaise enda inimeseks vastu võtta, siis oli tal tervelt kaks krunti, mida valvata ja otse loomulikult oli ka meie majade vaheline tee ju tema isiklik territoorium. Viimane aga tähendas seda, et ta harrastas nö ekstreemsporti, ajades taga mööduvaid autosid.
Kõik need aastad tõi ta palju rõõmu nii meile kui ka meie naabrile, kelle seltsis tal meeldis aega veeta. Perenaine oli tema vastu alati lahke ja no heast südamest pakkus kutsile ka head ja paremat kodus valmistatud toitu.
Ka Märjamaale sai teda sageli kaasa võetud, kui olime ise päev või paar kuskil sõidus. Sealgi oli ta armastatud ja hoitud ning hästi toidetud. Lisaks oli seal naabritel väike koer nimega Miia, keda meie Leedi otsustas sõbraks võtta. See oli tegelikult huvitav, sest teisi koeri ta endale ligi ei lasknud.
Aastad läksid ning ühel päeval seisime silmitsi teadmisega, et meie armast pereliiget enam kauaks ei ole. Kuna haigus progresseerus väga kiiresti ning see ilmselgelt kurnas meie koera, tegime raske otsuse ta magama panna.
Reedel, 04.09.2026 oli tema viimane päev meie seltsis. Olime perega ühiselt temaga ja ta jäi rahulikult minu süles magama.