Blogi

Täna on siis see päev, mil lõpuks saan suure rõõmuga välja hõigata oma vastvalminud kodulehe! Huvitav, et just täna, esimesel aprillil tahtis mu leht väljahõiskamist saada. On ju naljapäev aga täiesti ilma naljata, nüüd on ta päriselt olemas ja töötab! Kes on mu teekonnale kaasa elanud, teab, et selle lehe taga on mitu kuud pusimist, […]

Kas sa oled kunagi mõelnud selle üle, mis asi on solvumine ja mida see tegelikult tähendab? Lapsepõlves sai palju seda sõna kasutatud teiste kohta – ta jälle solvus või ta solvub iga tühja asja pärast. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin olnud kerge solvuja, pigem ei olnud see mulle omane, või vähemasti nii ma

On taas pühapäev ja terve nädala olen lootusrikkalt oodanud hetke, mil saan oma uue kodulehe välja hõigata. On ju sisuliselt valmis, no mis siis veel võiks seda kauaoodatud hetke takistada? Ometigi. Tehes veel viimaseid muudatusi, avastasin, et audioraamatu ühes versioonis, minu loetud variandis, on osa luuletustest puudu. Täiesti arusaamatu, kuidas ma seda küll kohe ei

On taas pühapäeva õhtu. Töine nädal on jäänud seljataha. Nädal, millesse on mahtunud üksjagu palju – kodulehe täiendamist, muudatuste tegemist ja lõpuks tõdemist, et nüüd on koduleht sealmaal, et tõepoolest on lootust uuel nädalal see välja hõisata. Sellesse nädalasse jäi ka Läänemaa naisettevõtjate päev, kuhu oli registreerunud ca 50 naist! Oli tõeliselt rõõmustav ja inspireeriv

Mõni asi läheb kiirelt ja kergelt, aga mõni asi võtab oluliselt rohkem aega, kui oled osanud ette näha või mõelda. Niimoodi on mul lood ka uue kodulehega. Juba rõõmustasin, et sisuliselt valmis, aga siis tulid vahele tehnilised viperused, mille lahendamine osutus päris aeganõudvaks ülesandeks. Kui olin selle korda saanud, siis suhtlemisel oma vanima tütrega, jõudsime

Märkamatult möödub nädal nädala järel, kuuletudes oma südamehäälele ning keha tunnetusele selles osas, mida teha. Pikalt oma aega oodanud kodulehe ehitamine tuli äkitselt niimoodi töösse, et ma sukeldusin sellesse täis fookusega. Protsessis olles mõtisklesin ka selle üle, mismoodi siis see pingutuseta loomine vahel välja näeb, ajal, mil päriselt tegutsed. Ma mõistsin, et see pingutuseta loomine

Ühel päeval küsiti minult küsimus: „Miks ma kirjutan blogi? Miks ma toon avalikkuse ette oma elu raskusi?“ See on tegelikult väga hea küsimus. Olen seda isegi küsinud. Üle kolme aasta tagasi tuli mul üles tunne, et ma peaksin blogi pidama hakkama. See oli veel selline ebalev ja ebakindel, täis hirme. Esiteks muidugi, et mida sellest

Uus aasta kogub vaikselt hoogu ja veelgi on aega seada eesmärke alanud aastaks. Uksest ja aknast sajab soovitusi, kuidas olla produktiivne, seada konkreetseid eesmärke, planeerida tegevusi, et neid ellu viia. Olen minagi käinud seda teed, kus olen seadnud konkreetseid eesmärke koos tähtaegadega, mis ja kuna peab valmis saama/olema. Olen teinud nädala, kuu, kvartali ja aastaplaane.

Usun, et tead seda tunnet, kui oled panustanud millessegi kogu oma südamest ja siis see asi ei liigu. Oled justkui hüüdja hääl kõrbes ning kaotamas usku, seistes silmitsi lootusetuse tunde ja küsimusega, miks ma seda üldse tegin. Mina leidsin end sellisest olukorrast. Lubasin oma tunnetel tulla ja olla, kogedes neid lõpuni. Vaatasin oma reaktsioone analüüsides,

Pühadenädal on läbi. Ees on 2025. aasta viimased päevad. Veel jõuab peatuda ja vaadata tagasi lõppevale aastale. Mis oli selles aastas sellist, mida tahad endaga kaasa võtta või mis oli sellist, mida on mõttekas maha jätta? Nii mõnegi aastaga võrreldes võiks öelda, et minu lõppev aasta oli vähem toimekas, kui tavapäraselt. Sellegipoolest mahtus siia üpriski