Blogi

Mõni asi läheb kiirelt ja kergelt, aga mõni asi võtab oluliselt rohkem aega, kui oled osanud ette näha või mõelda. Niimoodi on mul lood ka uue kodulehega. Juba rõõmustasin, et sisuliselt valmis, aga siis tulid vahele tehnilised viperused, mille lahendamine osutus päris aeganõudvaks ülesandeks. Kui olin selle korda saanud, siis suhtlemisel oma vanima tütrega, jõudsime […]

Märkamatult möödub nädal nädala järel, kuuletudes oma südamehäälele ning keha tunnetusele selles osas, mida teha. Pikalt oma aega oodanud kodulehe ehitamine tuli äkitselt niimoodi töösse, et ma sukeldusin sellesse täis fookusega. Protsessis olles mõtisklesin ka selle üle, mismoodi siis see pingutuseta loomine vahel välja näeb, ajal, mil päriselt tegutsed. Ma mõistsin, et see pingutuseta loomine

Ühel päeval küsiti minult küsimus: „Miks ma kirjutan blogi? Miks ma toon avalikkuse ette oma elu raskusi?“ See on tegelikult väga hea küsimus. Olen seda isegi küsinud. Üle kolme aasta tagasi tuli mul üles tunne, et ma peaksin blogi pidama hakkama. See oli veel selline ebalev ja ebakindel, täis hirme. Esiteks muidugi, et mida sellest

Uus aasta kogub vaikselt hoogu ja veelgi on aega seada eesmärke alanud aastaks. Uksest ja aknast sajab soovitusi, kuidas olla produktiivne, seada konkreetseid eesmärke, planeerida tegevusi, et neid ellu viia. Olen minagi käinud seda teed, kus olen seadnud konkreetseid eesmärke koos tähtaegadega, mis ja kuna peab valmis saama/olema. Olen teinud nädala, kuu, kvartali ja aastaplaane.

Usun, et tead seda tunnet, kui oled panustanud millessegi kogu oma südamest ja siis see asi ei liigu. Oled justkui hüüdja hääl kõrbes ning kaotamas usku, seistes silmitsi lootusetuse tunde ja küsimusega, miks ma seda üldse tegin. Mina leidsin end sellisest olukorrast. Lubasin oma tunnetel tulla ja olla, kogedes neid lõpuni. Vaatasin oma reaktsioone analüüsides,

Pühadenädal on läbi. Ees on 2025. aasta viimased päevad. Veel jõuab peatuda ja vaadata tagasi lõppevale aastale. Mis oli selles aastas sellist, mida tahad endaga kaasa võtta või mis oli sellist, mida on mõttekas maha jätta? Nii mõnegi aastaga võrreldes võiks öelda, et minu lõppev aasta oli vähem toimekas, kui tavapäraselt. Sellegipoolest mahtus siia üpriski

On pühapäeva õhtu, seljataha on jäämas mõnus ja kosutav nädalavahetus, milles oli nii mõndagi. Reedel sai koos abikaasaga sõidetud Tallinna, et õhtul minna kontserdile, mida kangesti kiideti. Pean ütlema, et ega ma kuigipalju kodutööd enne piletiostu ei teinud, sest tutvustuse ja soovituste järgi tundus olevat väärt elamus. Suur aga oli üllatus, kui kontsert oli kaugel

On olnud tihe ja huvitav nädalavahetus, mil meie pere kolmas laps tähistas koos oma sõpradega täisealiseks saamist. Minu jaoks on see omamoodi verstapostiks ja seda nii mitmeski mõttes. Kui senini sain öelda, et kaks last on täisealised ja kolm veel mitte, siis nüüd on vastupidi – kolm on täiskasvanud ja vaid kaks alaealised. Iga kord,

Kõik me teame, et mõtted on miski, mida saame ise muuta ja valida. Vaikimisi me nõustume sellega aga oma igapäeva reaalsuses kogeme, et see justkui ei ole üdini tõde, sest meie reaalsus näitab meile iga päev seda, mida me vabatahtlikult ei valiks. Olles enesega töötanud juba päris tükk aega, taipasin korraga, et minu mõtted, mida

Lootus. Sõna, mis kannab endas palju. Usk on sellest tugevam, sest erinevalt lootusest, ei kanna see endas ohvri energiat, vaid kindlat teadmist asjadest, mida veel ei ole või ei nähta. Ometigi on ka lootusel oma koht taeva all. Lootust on vaja siis, kui ohvri energia on sind endasse imenud ning kõik su ümber on muutunud