Iga päev on uus algus ja on uued valikud. Enamasti tunnengi nii, kuid päeval, mil olen haigusest vaevatuna voodis pikali, ei näi seda valikut olema. Jõudu ei ole, liikuda ei jaksa, köhimisest kõik kerelihased valusad, kurgus justkui tulekahju, nina ja suu limaskestad turses, produtseerides samal ajal mega koguses lima.
Sel päeval ma valin mitte minna tööle, see on selge. Seega on ikkagi valik selles osas olemas. Valik on olmas ka selles osas, kuidas enda jaoks seda olukorda lahti mõtestan ja millele oma tähelepanu panen – kas sellele, et on nii paha olla või suudan leida midagi, millele mõeldes läheb olemine kergemaks. See viimane vajab teadlikku otsust, sest nii kerge on keskenduda sellele, mida ma kogeda ei taha.
Antud teemaga haakus ka mu tütre äsjane kogemus välispraktikast Maltal. Olid kokkulepped ja konkreetsed plaanid, mis kohalejõudes järjest koost lagunesid. Alates sellest, et lennujaamast majutusasutusse tuli vahetada transporti, kuna auto läks kärssama.
Tuba, kuhu tütarlapsed majutati, oli must, katkise mööbliga ja hallitav, mille peale asjaosalised vaid naerdes vastasid: „See on ju Malta! Hallitus on siinkandis tavaline asi.“ Justkui peaks see kuidagi normaalne olema. Seda enam oli selline suhtumine ja räpase toa saamine kummaline, et majas kehtisid üliranged reeglid puhtuse ja korra kohta, mida käidi pidevalt kontrollimas ja iga puuduse eest trahvi määramas.
Töökohtki ei vastanud kuidagi sellele, mis oli kokkulepitud eelnevate vestluste alusel. Ükskõiksust kohtas igal sammul. Laps sai teha vaid tekstide sisestamist programmi ja sedagi mitte täies praktikaaja ulatuses. Oli päevi, mil ei toimunud seal midagi, vaid tuli lihtsalt kohapeal istuda või külmas majutuses olla ja oodata. Praktika juhendajat see aga ei morjendanud kuidagimoodi, kas praktikandil on midagi teha või mitte.
Eesmärk oli saada uusi oskusi turunduses, aga tegelikkuses ei vastanud praktika mitte kuidagi olemasolevatele kokkulepetele.
Mida siis sellest kõigest arvata. On palju asju, mis meist endist konkreetselt ei olene või mida me ei saa muuta. Mida aga saame teha, on taas tähenduse andmine sellele, mis on või on olnud. Võtta seda kui kogemust ja panna tähelepanu sellele, mis selle kõige juures head oli, nt tasuta sõit, stipendium, meri, päike, võimalus olla peaaegu kuu aega välismaal ja saada uusi tutvusi.
Nii on ka haiguse ajal mõttekas mõelda, et see on millekski hea. Miski puhastub, miski muutub ja ma mul on aega olla endaga ning endasse vaadata, ennast kuulata ning samal ajal lasta lahti kiirustamisest ja väljakutsetest, kuhu tahtsin korralikult panustada. Keha tõmbas pidurit. Usaldan. Olen, lihtsalt olen. Ei mingeid õigustamisi, kahetsusi.
Kuidas Sina, armas lugeja, suhtud olukordadesse, mis paiskavad segamini Sinu plaanid ja soovid? Kas see on aeg, mil lähed haledusse/ohvrisse või võtad ohjad enda kätte ning otsid võimalust keskenduda sellele, mis Sind toetab?