Puhkus, see kauaoodatud täiesti aeg maha aeg, on käes koos reisiga Montenegrosse.
Reis algas rahulikult, jõudsime varakult lennujaama ning saime probleemideta lennukile. Tivatisse saabudes aga läks huvitavaks. Uurides, kuidas pääseme majutusse, hakkasid politseinikud meile selgeks tegema, et jala me sinna ei saa, tuleb paadiga sõita, mis tuli meile suure üllatusena.
Kuna hakkasime asjas kahtlema, otsustasime appi võtta Google Mapsi. Selleks oli aga vaja internetti, mida jagus vaid lennujaama hoonesse ja välisukse kõrvale. Jupp aega pusimist ja saime kohaliku interneti kasutusõiguse. Selgus, et majutuseni tõesti vaid veidi üle kilomeetri minna.
Kuna ühtki taksot ei olnud, siis otsustasime jala edasi liikuda. Kahtlaselt palju tundus olevat politseinikke ja näha oli ka täisrelvastuses mehi, kes ühel hetkel meil keelasid edasi liikuda. Proovisime siis aru saada, et kuidas me siis majutusse saame, lõpuks näidati, et peame minema tuuriga.
Kõndisime siis edasi ja leidsime lõpuks koha, kus näitas meie majutuse suunas aga olime teisel pool teed mäe otsas, kust otse alla minna ei saanud. Liikusime edasi kohani, kust oleks saanud tagasi keerata aga taas oli politsei ees ja keelas meil minna. Õnneks kohalikud elanikud oskasid näidata, et saame ka teiselt poolt sinna ning sellega olid õhtused „vintsutused“ lõppenud.
Majutuses võeti viisakalt ja sõbralikult vastu, elamine oli kena, puhas ja kõige vajalikuga varustatud.
Saime siis teada, et seoses EL-i tippkohtumisega, mille raames liikusid erinevate riikide delegatsioonid ja president, on suureulatuslikud liikluspiirangud kogu Tivati ulatuses. Isegi bussid ei liikunud. Järgmisel päeval pidi liiklus olema avatud kella 10ni. Seega otsustasime, et stardime kella seitsmese bussiga Kotorisse.
Hommikul ostsime bussipiletid, aga mida ei tulnud, oli buss. Kella poole kaheksaks oli selge, et politsei busse läbi ei lase. Piletiraha maksti tagasi.
Bussijaamas tutvusime ka teiste nö hädalistega ning meil õnnestus koopereeruda ühe paariga, kes olid ka Kotori suunas liikumas. Nad said ühe kohaliku mehega kokkuleppele, et ta viib meid soovitud sihtpunkti. Super. Saime sõita mugava Mercedesega.
Kotoris aga selgus, et kuna bussid Tivatist läbi ei saa, siis on kogu bussiliiklus ikkagi halvatud ning Risani poole busse ei liigu. Saime siis ühiselt võtta takso ning juba enna kella kümmet olime me sihtpunktis. Majutusse pääses alates kella 12st.
Võtsime nõuks Google Mapsi abil on rendipind üles otsida. Saime kõndida pikalt üles mäge, ja muudkui edasi ja edasi, kuni tee hakkas tagasi alla liikuma. Ühel hetkel leidsime end alguspunktis tagasi olevat. 🙂
Seepeale otsustasime teha söögipausi ja puhata viludas. Kui aeg sealmaal oli, et saime majutusse minna, alustasime uut ringi. Veidi seiklesime ja siis juba kirjutasin, et oleme eksinud. Juba mõne minuti pärast tuli peremees meile autoga vastu ning saime kenasti kohale. Selgus, et olime enne sellest majast möödunud. Miks Google Maps seda kohta ära ei tundnud, jäigi mõistatuseks.
Pererahvas on väga sõbralik ja igati abivalmis. Lausa mitu korda öeldi meile, et kui tahame alla linna minna, et ärgu me jala mingu, neil ei ole mingit probleemi meid viia ja tuua. Imeline!
Kogu selle seikluse ajal tundsin ennast tegelikult hästi ning olin täiesti rahulik. Mitte kordagi ei olnud tunnet, et midagi on halvasti või muret, kuidas siis saab. Teadsin, et kõik laabub.
Mõnus on kogeda seda olekut, kus teadmine, et kõik on alati minu jaoks ja minu heaks, aitab püsida rahulikuna ning lahendused tulevad viisil, mida ei oska esialgu isegi arvata.
Meile otsiti auto, millega liikuda Kotorisse, siis leiti takso, et sõita Risani ning seal omakorda tuli peremees meile autoga vastu, lihtsalt oli vaja abi küsida.
Puhkus on jätkunud iga päev omamoodi väikeste viperustega, kuid on kulgenud kenasti, andes meile selge sõnumi: „Ole hetkes, usalda ja lihtsalt naudi olemist.“ Seda olemegi teinud.